Jätaks siis siia väikse jälje.
Elu on vaikselt kulgenud,ilma eriliste võitude ja kaotusteta.Viimase aja märksõna on hädas tuvid,tervelt kolm lindu on nädala jooksul meile sattunud.Loodetavasti saavad nad märtsis juba vabadusse,seni kosuvad puuris.
Pambule ajatan kirsi ja õunapuu oksi,küll on ilusad rohelised lehehakatised.Need koos sirisevate räästastega tekitavad kange kevadeigatsuse.
Haned ja pardid ei püsi enam üldse siseruumis.Hommikuti pannakse meid lihtsalt fakti ette,et nemad lähevad nüüd õue.Ja kuidas sa ,väeti,ikka tugevama jõu vastu saad:)Paksu tagumikuga linnud ronivad pooleteisemeetri kõrguste hangede otsa,et seal siis täiesti kõrist maailmale kõik näkki kisendada.
Tänases Postimehes ilmus artikkel,et Eestimaa Looduse Fond plaanib Harjumaale suurejoonelist ja vägeva eelarvega metsloomade päästekeskust.Artiklis mainiti praeguseid metsloomade majutajaid,kelle sekka meid ei mainitudki.Ju me oleme siis nii väikesed ja nähtamatud,et ei ole kellelegi loodusega tegelejatest silma jäänud. Väheke väärtusetu tunne,aga noh,mis sa ikka teed:( Seda enam,et pusime viimastel päevadel aina keerulise toetusetaotlusega, mis võtab ära taotlemise ajal palju väärtuslikku aega ja kui toetus peaks määratama,siis hiljem läheb suurem aur ilmselt paberimajanduse korrashoiule.Millegipärast kipub selline tunne ikka ja jälle peale tulema,et parem oleks kui siin Eesti Vabariigis mitte millegiga ei tegeleks (eriti veel siis kui selja taga pole parteid või mõnd mõjukat tuttavat).
Aga elu läheb edasi,show peab jätkuma:)
No comments:
Post a Comment