Soojakraadid ajasid räästad sorinal pisaraid valama, metsad ja naabermajad kadusid piimjasse uttu.Lumehanged vajusid päeva jooksul jupikese maad madalamaks.Tekkis mingi seletamatu lootus,et kevad ikkagi tuleb ..kunagi.Kaine mõistusega annan ju endale aru,et on alles jaanuari algus jne.aga loota ju ikka võib:)
Partidel ja hanedel oli sellise veemängu üle ülimalt hea meel ja tuppa ei tahtnud neist keegi tulla.Märgades hangedes imiteeriti vees suplemist,mida oli väga vahva kõrvalt vaadata.Nende rõõm tegi minugi päeva ilusamaks ja korraks sain muremõtted tuleviku osas kõrvale heita.
Viimasel ajal tundub tulevik tume ja entusiasm hakkab kuidagi otsa lõppema.Mitte et ma haige või hädas eluka nüüd ukselt minema saadaks,seda kindlasti mitte,aga kogu meie maa asjapulkade suhtumine on kuidagi mäda.Et aidatakse ainult kaitsealuseid, teised võiks või vedelema jääda.Enamuse hädade puhul väidetavalt üldse aidata ei saa ja mis seal salata,pole ka veterinaari,kes oleks asjast huvitatud ja areneda tahaks .Motiveeritus on vb nõrk ja patsiente ei ole päevade kaupa küll järjekorras seismas ,aga et ei ole ka siis mõnd oma erialal fanatti veterinaaride seas:(
Hankisime omale väljamaise metsloomade esmaabi raamatu.Seda lugedes ajas hambaid krigistama,mida kõike suudetakse loomade vigastuste puhul ette võtta.Ja mis peaasi,tahetakse seda teha,ollakse asjast huvitatud.Vaevalt et mujalgi maailmas seda rahakest,seda meie ajastu jumalat,nii kangesti palju on,et metsaelukate peale lõdvalt kulutada annaks.Aga seda siiski suudetakse teha.Meil aga põrkad selle teemaga vastu külmi kaljusid:(
Näis,kuidas edasi........
Lõpetaks päeva rõõmsamate nootidega.Nimelt kalkunitibu jalad said korda ja ei vaju enam laiali.Ling ümber jalgade oli edukas vahend.
No comments:
Post a Comment