Ilusat ja pikka elu,meie kuldsilmne raudkull:)
Sunday, June 5, 2011
Friday, June 3, 2011
3.juuni 2011
Hädas linde aina koguneb.
Juba kolm varesepoega,kaks neist ka veidi viga saanud. Ei jõua nii kiiresti toitu pintsetiga kausist koukida ja kõigile kolmele noka vahele pista kui kraakjalad tahaks, nii et toas käib pidevalt üks käre hädaldamine:)
Pisike kajakatitt, pea täpiline nagu munakoor oleks koorudes külge jäänud,kääksub kiledalt ja sööb nagu hobune:)
Laululuik,kes kusagil õnnetuses on pool jalga kaotanud:( Mingi ime läbi on könt ise paranenud, lind õppinud ilma selle jalata hakkama saama ja kuna luik eriline ringijooksja ei ole, siis paistab ta hetkel päris kenasti vangistuses toime tulevat.
Meie sinikaelahärra käis mõned ajad tagasi kurameerimas.Vahel näitas nägu,sõi kõhu täis ja läks siis jälle.Mõned korrad oli kaasas ka emane sinikael, kes küll päris õuele maanduda ei julgenud,aga imetles oma julget kaasat kindlasti:)
Nüüd on selleks aastaks pulmad peetud ja sinikaelapapa Pärtel jälle kenasti kodus tagasi:)
Mis on väga armas ja kurb jälgida,vigase tiivaga sinikael hoiab alati teiste metslindude ,just metsikute veelindude külje alla. Pikutab suure luige varjus, ju siis pakub suur lind talle kaitset ja seltsi.Ilmselt on neil mingi salakeel,mille abil nad teineteist mõistavad.Igaühel peab olema keegi......
15.mai 2011
Hooaeg on alanud, linnud, linnud, linnud.
On koledaid vigastusi,on allakukkunud linnupoegi.
Hulludest asjadest koledaim oli kurg,kes lennanud kõrgepinge traatidesse. Elu me talle tagasi anda ei suutnud, saime tema heaks teha vaid nii palju, et linnu vaevadest päästa ja aidata paremasse paika:(
Raudkull elab praegu meie juures puuris, kus ta kohe kohanes ja kuudi omale peidupaigaks valis.Selle uksel ta istub ja piidleb meid oma kuldkollaste läbitungivate silmadega:)
Süles soojas tukub sinisilmne varesepojake, kelle poole vaadata ei või.Nagu oma pilguga minu pilgu tabab, kukub käreroosa sisuga nokk laiali ja antakse aga märku, et võiks nüüd pintsetiga selles pudrukausis askeldada:)
Lähen nüüd ja askeldangi siis selle söögi kallal, et vaene nälga suremas varesehakatis oma häält ära ei kisaks:)
30.aprill 2011
Tänaseks on kõik luiged oma teed läinud.Loodan,et neil on ees pikk ja ilus elu.
Viimaste luikede vabastamine väga lihtsalt ei läinudki .Aga sain märgi, et ikkagi kõige õigem on linnud vabastada oma õue pealt.Siis on neil võimaluse korral ehk tee teada,kuhu tagasi tulla kui häda käes.Ühe luigega nii oligi.Hommikul lasime ta minema, aga lendutõus oli kuidagi ebakindel ja head tunnet ei tekkinud kui lind vaateväljast kadus.
KÄisime ikka mitmed korrad päeva jooksul ümberkaudsete põldude peale piilumas, et ehk luik on kusagile lähedusse maandunud.Rahunesime juba,et ju ikka kõik on temaga korras.Enne südaööd (oli täiskuu öö muide ja taevas selge) läks Oliver maja taha põllule korraks pilku heitma ja seal ta oligi:)
Väga romantiline kuuvalge öö oli,tunnikese saime luike püüda.Öösel ta meid hästi ligi lasta ei julgenud, alles siis kui ma temaga pidevalt rääkisin (et tuttav häälekõla, ehk rahustab), jäi luik kuulama ja Oliver sai ta kätte. Eriti põnev oli üle maantee tulek- mingi kolmene seltskond tuleb öösel põllult, ühel luik süles.Ma annaks rubla, et möödasõitva auto juhi mõtteid oleks lugeda saanud:):):)
Nädalakese pärast kaotasime nii pisikese linnu nagu luik lihtsalt õue pealt ära, st.aedikust läks ta koos hanede ja partidega jalutama.Luik kui väga vilets käia kaugele ei kõndinud,lasi ennast löntsti muru sisse maha.Tunni pärast teda järsku seal enam polnud, kusjuures me olime kõik õues askeldamas ja me ei kuulnud midagi. Luik läheb ju lendu nagu helikopter, suure vihina ja mühinaga. Kuidas me midagi ei kuulnud, jääbki saladuseks.Igatahes lindu kusagil enam näha polnud ja koju tagasi ta ka ei pöördunud.Head teed talle!
Kas nüüd mõjusid meie aediku kured või oli isane võõras kurg meie kasvatatud poeg, igatahes läks meie maja ümber hirmsaks kureralliks.Arvata isakurg otsis pesitsuskohta ja valis selleks meie köögiakna all oleva elektriposti.Esimest korda maandus ta sinna hetkel kui ma posti all võililli korjasin.Päris korralik ehmatus oli kui tohutu suur vari üle minu läks ja kohinal posti otsa maandus. Sealt ta mind siis uuris ja tsekkis, kas ja kes ja mis. Plagistas aga nokka, pea kuklas ja oli hirmus tähtis muidu ka.
Varsti oligi kaasa ka kohal, aga temale koerte aediku kõrval maja akna all pesitsemine ei sobinud ja ta käskis papal ülejärgmise elektriposti pesakohaks valida.Nii läkski.Nägime algusest peale kogu protseduuri, alates pesakoha valimisest kuni siis hetkeni, mil emme peanupp paistab pesast, isa aga käib vooderduseks aina materjali juurde toomas. Vahel külastatakse ka meie kurgesid, nii et hommikul saab ikka silmi hõõruda kui kahe linnu asemel kolme pikal sammul ringi jalutamas linnu aias näen.
Viimaste luikede vabastamine väga lihtsalt ei läinudki .Aga sain märgi, et ikkagi kõige õigem on linnud vabastada oma õue pealt.Siis on neil võimaluse korral ehk tee teada,kuhu tagasi tulla kui häda käes.Ühe luigega nii oligi.Hommikul lasime ta minema, aga lendutõus oli kuidagi ebakindel ja head tunnet ei tekkinud kui lind vaateväljast kadus.
KÄisime ikka mitmed korrad päeva jooksul ümberkaudsete põldude peale piilumas, et ehk luik on kusagile lähedusse maandunud.Rahunesime juba,et ju ikka kõik on temaga korras.Enne südaööd (oli täiskuu öö muide ja taevas selge) läks Oliver maja taha põllule korraks pilku heitma ja seal ta oligi:)
Väga romantiline kuuvalge öö oli,tunnikese saime luike püüda.Öösel ta meid hästi ligi lasta ei julgenud, alles siis kui ma temaga pidevalt rääkisin (et tuttav häälekõla, ehk rahustab), jäi luik kuulama ja Oliver sai ta kätte. Eriti põnev oli üle maantee tulek- mingi kolmene seltskond tuleb öösel põllult, ühel luik süles.Ma annaks rubla, et möödasõitva auto juhi mõtteid oleks lugeda saanud:):):)
Nädalakese pärast kaotasime nii pisikese linnu nagu luik lihtsalt õue pealt ära, st.aedikust läks ta koos hanede ja partidega jalutama.Luik kui väga vilets käia kaugele ei kõndinud,lasi ennast löntsti muru sisse maha.Tunni pärast teda järsku seal enam polnud, kusjuures me olime kõik õues askeldamas ja me ei kuulnud midagi. Luik läheb ju lendu nagu helikopter, suure vihina ja mühinaga. Kuidas me midagi ei kuulnud, jääbki saladuseks.Igatahes lindu kusagil enam näha polnud ja koju tagasi ta ka ei pöördunud.Head teed talle!
Kas nüüd mõjusid meie aediku kured või oli isane võõras kurg meie kasvatatud poeg, igatahes läks meie maja ümber hirmsaks kureralliks.Arvata isakurg otsis pesitsuskohta ja valis selleks meie köögiakna all oleva elektriposti.Esimest korda maandus ta sinna hetkel kui ma posti all võililli korjasin.Päris korralik ehmatus oli kui tohutu suur vari üle minu läks ja kohinal posti otsa maandus. Sealt ta mind siis uuris ja tsekkis, kas ja kes ja mis. Plagistas aga nokka, pea kuklas ja oli hirmus tähtis muidu ka.
Varsti oligi kaasa ka kohal, aga temale koerte aediku kõrval maja akna all pesitsemine ei sobinud ja ta käskis papal ülejärgmise elektriposti pesakohaks valida.Nii läkski.Nägime algusest peale kogu protseduuri, alates pesakoha valimisest kuni siis hetkeni, mil emme peanupp paistab pesast, isa aga käib vooderduseks aina materjali juurde toomas. Vahel külastatakse ka meie kurgesid, nii et hommikul saab ikka silmi hõõruda kui kahe linnu asemel kolme pikal sammul ringi jalutamas linnu aias näen.
Subscribe to:
Posts (Atom)