Tänu Raimole sai lõpuks blogi töökorda seatud .Teen siis väikese ülevaate meie praegustest tegemistest.
Roo-loorkull ja kaks valge-toonekurge on võtnud enda kasutada kõige suurema ruumi meie kõrvalmajas.Siiani on nad kenasti endaga hakkama saanud,söövad kamba peale ära märkimisväärse koguse kala ja lihakraami,on kaalu kogunud ja igati vahvad.Üks kurgedest armastab istuda kanade endisel õrrel,mis on kord väga kentsakas vaatepilt.
Metskits Pambu sööb nagu hobune ja on näost ümar nagu jaamakell,ikka veel läheb ta ähmi kui kodukitsede juurde lüpsiämbriga minnakse,ehkki võõrutamisest on juba paar kuud möödas.
Musträstas põgeneb pidevalt avatud puuriuksest ja kui teda püüdma hakatakse,põrutab puuri tagasi,ju on seal turvalisem:)
Rohevint on endiselt sebraamadiini ja riisilinnuga mestis ja kui tulles oli ta sebraamadiinist poole pisem,siis tänaseks on ta oma lapsehoidjast mitu korda suuremaks kasvanud.
Varesed on lõpuks omale saba ja tiivasuled kasvatanud ja minu katse õnnestus.Mis sest,et aega läks kaks aastat,lõpuks saime need õnnetud suled kasvatatud.Neile kahele koidab kevadel tõenäoliselt vabadusetund :)
Sinikaelad väheke kurvastavad,sest nende sõbranna campelli part läks siseruumidesse talvituma.Ilupartidega nad eriti ei seltsi,aga kuuti tuulevarju lähevad õnneks kõik koos küll.
Metsas hakkavad asjad aga kiiva kiskuma,mõne päeva jooksul on kaks nõrkenud metskitse teadet tulnud:(
Türil ära nõrkenud metskits suutis püüdjate tulles end püsti ajada ja metsa lipata,vastu oma saatusele.
Raplas maha jäänud sokukese järel käisid Janno,Oliver ja Raimo,vaene loom suutis ainult kisada,eest ära minna enam ei jaksanud.meie maja uksel tegi oma viimase hingetõmbe.
Tagajalal oli vana vigastus,kaelal paranemas hambajäljed ja suurte silmadega imeilus loom oli luukereks nälginud.Leidmise kohal oli siin ja seal olnud kaevamisjälgi,aga lumi oli liiga sügav,loom liiga nõrk,et end maapinnani kaevata....ja inimesed virisevad,et autoga ei saa treppi sõita,keegi ei vii lund ära.
