Uskumatu,aga eelmisest postitusest on üle kuu möödas.Häbi,emand Imeloom, häbi... Aga prooviks siis nö järele tõmmata ja vahepealsed sündmused kirja panna. Alustaks tänasest seigast, mis igatahes minu päeva vesiseks tegi. Meie maantee ääres asuva maja kuusetukka toimetati pime koer.Märkasin järsku aknast välja vaadates, et üks väikebuss võtab maantee ääres kohalt ja järgmine hetk nägin ka kuuskede vahel veidralt käituvat koera. Koer käitus vägaväga kummaliselt, liigutas pead kuidagi kaootiliselt , meie koerte juurde ei tulnud,vilele ei reageerinud. Esimene kahtlus oli kadunuks tunnistatud marutaud ja kuna olin üksi kodus, otsustasin asja veidi eemalt jälgida. Kuna koer kuhugi liikuda ei osanud ega püüdnud, helistasin valda keskkonnaprobleemidega tegelevale ametnikule. Otsustasime koera siiski oma silmaga enne üle vaadata kui hakkame varjupaiga töötajaid kaugelt välja kutsuma.Selleks ajaks kui vallast meile jõuti, olin juba veendunud,et koer on pime. Kahtlus oli ka, et äkki on kurt. Ja need imelikud liigutused peaga, see oli püüd jälgida tuules liikuvaid kuuseoksi. Tema kinnipüüdmisega oli veidike jamamist ,sest loom ei näinud ju,kes talle ligineb ja oli sellest tõsises paanikas.Võõras koht,võõrad lõhnad,keegi üritab teda puudutada....ta on pimeduses,tuttavatest lõhnadest eemal, hirm ja võimetus tundmatu eest ära põgeneda:(:(:( Praeguseks on koer juba varjupaigas, vaatan teda ja jube reetlik tunne on.Ma tean,ma tean,ma ei saa jätta kõiki enda juurde,kes siia satuvad,aga ....miks siis ikkagi nii süüdlaslik tunne on ja süda nii koledasti valutab??? Kes võtab omale pimeda koera kui terved, tragid koeradki kuhjade viisi Väike-Maarjasse satuvad:( Enam ei oska inimeste käitumise üle isegi imestada, lihtsalt tahaks ära kuhugi, hakkaks erakuks vmi aitaks nende jubeduste eest pageda. Ei oska mina nende asjadega harjuda ja hingevalu tagaplaanile suruda. Mingil moel käitus koera peremees isegi veel inimlikult, kuna ei viinud pimedat koera metsa surema. Tõi ta loomadega tegeleva maja ligidusse... Ega vist imestaks enam kui varsti hakkaks kraavist lapsi leidma ja siis edasi jäävad ette vanurid:( Metsaelukatest rääkides on luiged,luiged ja veel kord luiged. Kosunud suuri valgeid linde on 5. Viimane hullusti alakaaluline sai Kadri poolt eile toodud. Vaba vett on raske leida, et kosunud tegelased rahuliku südamega saaks vabadusse lasta. Loodame kõvasti vihma peale:) Luiged said Keskkonnaameti töötaja poolt nummerdatud rõngad jala ümber, kurg veel ootab oma jalasõrmust:) Üks pikakoivalistest on ilmselt sünnipäraselt vigaste tiibadega, oma pikki võimsaid tiibu ta laiali sirutada ei suuda. Tema peab siis oma edasise elu lemmiklinnuna veetma, aga ma loodan, ta ei mõtle nagu inimene, et temalt on võetud tema vabadus. Ta saab süüa, ta on külmaga soojas ja soojaga õues, lendamist kurg ju otseselt taga igatseda ei tohiks, kuna tõenäoliselt tema ainuke lend on olnud pesast alla. Kull on viimasel ajal meiega kommunikeeruma hakanud ja kui kõht tühi, siis tuleb ta seda puurivõre taha mulle sõna otseses mõttes näkku kiljuma:) Korduvalt taban ennast palja käega talle sööki ulatamast. Hetk enne võimaste küüniste krahmamist tuleb mõistus õnneks koju ja meenuvad kulliküüned oma pöidlas:) Faasanid teevad juba korralikku pulmamöllu. Ikka selle mustri järgi, et isane keksib nagu hull tülpinud näoga emase ümber. Isand lehvitab veetlevalt oma kardinatega, kuni emane lihtsalt eemale jalutab:) Aga ülal pidada on faasaneid küll üliodav. Kolm tuvi söövad igal juhul kolm korda rohkem kui kaks faasanit. Üks väga vahva üllatus tuli pekingi pardilt. Nimelt otsustas üks mammadest, et ta lükkab ümber väite justkui pekingid ei omaks haudeinstinkti:) Nüüd istub ka teine mamma pool päeva temaga koos pesas, võttis vist eeskuju:) Ja veel üks harva hauduja istub pidevalt pesas, nimelt suhteliselt nooruke valge jooksupart. Tema võttis omale kohustuseks välja haududa hanetibu:)
