Soojakraadid ajasid räästad sorinal pisaraid valama, metsad ja naabermajad kadusid piimjasse uttu.Lumehanged vajusid päeva jooksul jupikese maad madalamaks.Tekkis mingi seletamatu lootus,et kevad ikkagi tuleb ..kunagi.Kaine mõistusega annan ju endale aru,et on alles jaanuari algus jne.aga loota ju ikka võib:)
Partidel ja hanedel oli sellise veemängu üle ülimalt hea meel ja tuppa ei tahtnud neist keegi tulla.Märgades hangedes imiteeriti vees suplemist,mida oli väga vahva kõrvalt vaadata.Nende rõõm tegi minugi päeva ilusamaks ja korraks sain muremõtted tuleviku osas kõrvale heita.
Viimasel ajal tundub tulevik tume ja entusiasm hakkab kuidagi otsa lõppema.Mitte et ma haige või hädas eluka nüüd ukselt minema saadaks,seda kindlasti mitte,aga kogu meie maa asjapulkade suhtumine on kuidagi mäda.Et aidatakse ainult kaitsealuseid, teised võiks või vedelema jääda.Enamuse hädade puhul väidetavalt üldse aidata ei saa ja mis seal salata,pole ka veterinaari,kes oleks asjast huvitatud ja areneda tahaks .Motiveeritus on vb nõrk ja patsiente ei ole päevade kaupa küll järjekorras seismas ,aga et ei ole ka siis mõnd oma erialal fanatti veterinaaride seas:(
Hankisime omale väljamaise metsloomade esmaabi raamatu.Seda lugedes ajas hambaid krigistama,mida kõike suudetakse loomade vigastuste puhul ette võtta.Ja mis peaasi,tahetakse seda teha,ollakse asjast huvitatud.Vaevalt et mujalgi maailmas seda rahakest,seda meie ajastu jumalat,nii kangesti palju on,et metsaelukate peale lõdvalt kulutada annaks.Aga seda siiski suudetakse teha.Meil aga põrkad selle teemaga vastu külmi kaljusid:(
Näis,kuidas edasi........
Lõpetaks päeva rõõmsamate nootidega.Nimelt kalkunitibu jalad said korda ja ei vaju enam laiali.Ling ümber jalgade oli edukas vahend.
Sunday, January 9, 2011
Friday, January 7, 2011
07.jaanuar 2011
Uuel aastal uue hooga,eile sai lapitud omaenese isiklikke elukaid.Väike riisilind murdis väga õnnetult oma jala ,mis sai kinni tõmmatud teibiga,kuna nii pisikesele jalale suuremat ja tugevamat lahast panna ei ole lihtsalt võimalik.Imeväikese jala vigastuse asukoht sai täpsustatud suisa luubiga:)Vaene lind istub nüüd sirge koivaga puuris ja katsub aru saada,mis juhtus.
Pool tunnikest peale pisikese jala lappimist toodi minu kätte ca 30 cm pikkune triibuline saba!!!!Leeguan Friida oli võrgu vahesse oma saba kuidagi kinni pusinud ja mis juhtub sisalike sabaga kui keegi seda TIRIB???Niisiis oli meil järsku kahes tükis leeguan ja mõlema tüki eraldumiskoht oli kole,rebenenud ja rippuvatest lihastest/närvidest moodustunud roosa pitsiga ääristatud.Friida sabaots vesinikuga üle kallatud ja salvitatud,tegime terraariumi pimedaks ja tõstsime sabahaige oksale,et ta enda vigastust pinnasega ei saastaks.No ja järsku ei osanud puude otsas elav leeguan enam midagi oma määratute küünistega peale hakata,puud nägi ka esimest korda elus ja nii ta suure matsuga pinnasele maanduski.Uus vesinik,uus salv ja väike ümarlaud,et kuhu elukas seniks elama panna,kuni murdunud kohast välja turritavad narmad kuivavad ja nahk hakkab kinni kasvama.Suurem näriliste puur sai siis talle esimeseks öömajaks,tänase päeva on ta veetnud ahju otsas,huviga kasside ja inimeste tegemisi jälgides.Näis,mis homme saab.Maja peale teda kolama ei tahaks lasta,liiga jahe ja liiga palju toataimi,you know:)
Haned aga valmistuvad pereeluks ja löövad sihukest lärmi,et detsibellid tahavad meid ruumist välja paisata.Peale lärmamise on emahani pahuraks ka läinud ja ähvardab aeg ajalt meile peksa teha:)
Pardimammad käivad,kaelad kõveras,oma kaasade selja taga kudrutamas,küllap hakkavad nemadki peagi munema.
Kanad lõpetasid streigi ja sulimise ja hakkasid taas mune poetama,mille üle on mul lõpmata hea meel.Poemune enam küll ei tahaks.Kusjuures,kass Ruts,kes kanalas elab ja töötab,armastab magada kanade pesas,mis sugugi ei takista kanu tema külje alla munemast.Nii et Rutsi külje alt mitme muna noppimine on päris tavapärane:)
Pool tunnikest peale pisikese jala lappimist toodi minu kätte ca 30 cm pikkune triibuline saba!!!!Leeguan Friida oli võrgu vahesse oma saba kuidagi kinni pusinud ja mis juhtub sisalike sabaga kui keegi seda TIRIB???Niisiis oli meil järsku kahes tükis leeguan ja mõlema tüki eraldumiskoht oli kole,rebenenud ja rippuvatest lihastest/närvidest moodustunud roosa pitsiga ääristatud.Friida sabaots vesinikuga üle kallatud ja salvitatud,tegime terraariumi pimedaks ja tõstsime sabahaige oksale,et ta enda vigastust pinnasega ei saastaks.No ja järsku ei osanud puude otsas elav leeguan enam midagi oma määratute küünistega peale hakata,puud nägi ka esimest korda elus ja nii ta suure matsuga pinnasele maanduski.Uus vesinik,uus salv ja väike ümarlaud,et kuhu elukas seniks elama panna,kuni murdunud kohast välja turritavad narmad kuivavad ja nahk hakkab kinni kasvama.Suurem näriliste puur sai siis talle esimeseks öömajaks,tänase päeva on ta veetnud ahju otsas,huviga kasside ja inimeste tegemisi jälgides.Näis,mis homme saab.Maja peale teda kolama ei tahaks lasta,liiga jahe ja liiga palju toataimi,you know:)
Haned aga valmistuvad pereeluks ja löövad sihukest lärmi,et detsibellid tahavad meid ruumist välja paisata.Peale lärmamise on emahani pahuraks ka läinud ja ähvardab aeg ajalt meile peksa teha:)
Pardimammad käivad,kaelad kõveras,oma kaasade selja taga kudrutamas,küllap hakkavad nemadki peagi munema.
Kanad lõpetasid streigi ja sulimise ja hakkasid taas mune poetama,mille üle on mul lõpmata hea meel.Poemune enam küll ei tahaks.Kusjuures,kass Ruts,kes kanalas elab ja töötab,armastab magada kanade pesas,mis sugugi ei takista kanu tema külje alla munemast.Nii et Rutsi külje alt mitme muna noppimine on päris tavapärane:)
Subscribe to:
Posts (Atom)